Rahvaluule kestab edasi, selles ei ole kahtlustki. Kui eelmine aasta pusis veel igaüks omette mängida "Tii-tii- tihane...",  siis nüüd saavad Kallikarud hakkama juba kambakesi. Ja küll oli tore vaadata seda hetke, kui asi hakkab tööle nii, nagu ta ideaalis oleks. Vahva hetk söögi ootel.

Juba mitu nädalat oleme õppinud uusi kujundeid. Aga nagu ikka, paljas teooria laste puhul ei kanna vilja. Nii me siis uurime kujundeid, nimetame neid, leiame ümbrusest, kleebime ja kindlasti kunagi ka joonistame. Sellel korral siiski kleebitakse kolmnurkadest kuusekesi ja kus siis seenedki puudu saavad olla.

Siin ei aita ainult kleepimise oskus. Vaja on silma ka kuusekese seadmiseks. Mõni kuuseke sai pikk, mis pikk ja mõni alles poisikese ikka. Vahvad tulid need aga kõik. Oligi omanäolisem.

Kui kuuseksed said ritta seatud, siis kerkisid nende alla pisikesed sennekesed just kui nõiaväel.

Kuigi esilagu tundub, et mis seal ikka nii väga teha, oli see lastele päris paras proovikivi. Õnneks Kallikarud on tublid ja toimekad ja neid juba liiglihtsate asjadega enam ei püüa ka:)

Hetkel on õekesed mõlemad oma tegemise juures, kuid aegajalt visatakse pilk teise töö peale ja uuritakse, et ka kõik on ikka kontrolli all:)

Lust vaadata, kas pole?

Mitmed kuusekesed ja seenekesed ootavad veel oma järge. Eks õhtul esikus ole kõik näha. 

Praeguseks veel viimane pilt ja siis hakkame me Hanna Eliisabeti sünnipäeva pidama. Veel üks laps peale teda, ja siis on kolmeste ring täis.

Üks imearmas pilt sõprusest ja üksteise toetusest. Küll on ikka vahva, kui sul on sõprade hulgas see tõeline...