Eelmine nädal meisterdasime õunu.  Õunu tuli seekord rebida, mis on laste jaoks päris keeruline  tegevus, kuid arendab seeest hästi sõrmelihaseid ja rebimise tööd on minu meelest ühed lahedamad ja omapärasemad. Õunad ripuvad meie rühma õunapuul. Toredad volditud vihmaussid välja turritamas. ka kääre tuli kasutada ja voltimiseks ribad lõigata.

Rebimise tehnikat on vaja lapsele ette näidata ja temaga koos seda proovida ka. kui saadakse see nipp kätte, siis see enam nii keeruline ei olegi.

Tegevus võttis rohkem energiat ja aega, kui olin ette osanud planeerida. Seetõttu veel osade laste õunaksed ootavad valmimist. Aga õuntega on ju ka päris elus nii, et mõned saavad varem valmis ja teised hiljem. Küll nad ükskord saavad kõik.
Koostöö on väga oluline. Seekordne ristsõna mõistatus lahendatigi nii. Aga kuna meie lapsed on hetkel väga erineva tasemega lugemises, siis tuli grupidki nii kokku panna, et oleks mõtlemist, ise tegemis ja ka abistamist, kui vaja. Koos leiti lahendustest seente nimetused.

Uus luultuski on õppimisel ja kohe alguses oli näha, et lastele see luuletus meeldis. Luuletus muidugi ise seentest- kukeseentest. Luuletuse lugemise hetkeks olime seda vaid kol korda jõudnud läbi lugeda ja juba nii hästi. Natuke kõlab õpetaja hääl üle, kuid see on ka seetõttu, et filmimisel telefon õpetajale kõige lähemal.

 Esmaspäeval valmistasime aastaaegade puud. Läbi selle toreda puu sai harjutada loendamist, uurisime nädalapäevi, kuid ja oma sünnipäeva kuud. Sai harjutada lugemist ja näputöögi oli esindatud.
Lapsed olid jälle grupiti ja seekord sünnipäevade järgi. Kevade lapsed olid koos ühe laua taga, suve lapsed omakorda koos ja nii talve kui ka sügise lapsed.

Värvuste järgi on lihtne otsustada, et kes missugusel aastaajal on sündinud.

Sellised meie tööd tulid.

Lisada tuleb veel sünnipäeva kirje ja nii saavad need keerukad kud ja sünnipäevad lapsele ka pisut selgemaks.

Seenenäitusel käisime eile. Seenemaailm on lapsele tore, kuid omamoodi keeruline ja keeruline õpetajalegi. Neid seenemikke ja sorte ju nii palju. Mõndasid me siiski tedsime, kuid enamus neist meile tundmatud. Põhiline küsimus oli, et kas on mürgine:) Tuli uskuda märke.

Vanlinnas sai huvitavate asjadega tutvutud.

Uhke sirmik köitis pilku.

Väikesed seenehuvilised tundsid ära vankumatult kärbseseene, kukeseene.

Alustas keraamikaring. Keraamikahuvilised peamiselt need lapsed, kes eelmine aastagi. Lisandusid Alfred ja Kris.

 Seekord meisterdasime jänkut või kiisut. Mõne aja pärast saab uudistada.

Ja nüüd väike ära arvamise mäng "Kes neist on päris?":)

Täna käisid Kallikarud matkal. Retk oli üsna pikk, sest jala mindi Järve metsa ja sealt jala tagasi ka. Kuid ärge uskuge lapsi, et käimine oli raske, sest pea kõik poisid ja mõned tüdrukud jooksid seda maad mitu korda edasi tagsi läbi. Ja uskumatu, et jõuti veel koju tagasi ka vantsida ja kuhu sa pääsedki:)
Kui laps ei jaksa käia, siis on kaks varianti: vähene üldine liikumine või igav tee. Tänane matk näitas küll seda, et Kallikarud on parimas vormis ja üheskoos tegime otsuse, et püüame igal kuul ühe pisemat sorti matka teha meie lähiümbrusesse.

Matkaseltskond jõudis sihtkohta pärale.

Kohe kui metsa saime, võttis meid vastu väike treeningplats.

Igaüks oskas midagi teha ja sai millegiga hakkama.

Siin on Katariina maa ja taeva vahel. Alguses ta ei julenud rippuda, kuid kui nägi, et sõbrad said hakkama, siis tegi ise ka soorituse ja veel millise:)

Järgemööda käisid kõik soovijad proovimas ja said innustust eelmistest sooritajatest. Paljud alul kõhklesid.

Vaata, vaata, me oleme siin. Poseerimine Kallikarudel juba tavaline asi.

Ikka tuli ennast proovile panna ja kogeda, mida teisidki ennist rõõmuga kogesid.

Olime vaeval aga metsa saanud, kui üks või teine tühja kõhtu kaebas:) matkakott seljas lausa palus, et see avataks. Aga pidime veel pisut vastu pidama, sest seened veel avastamata ja pihlakadki maitsmata. Mõni agar ledis mustikagi veel.

Seeni oli selles väikeses metsatukas palju. Kahjuks ei tundnud me kõike. Mõned siiski noppisime, et tuua neid kogu hiilguses ka kodustele näha.

Pihlaka mõrkjas mitse oli paljudele meeltmööda.

Ja sipelgapesagi tuleb au sees hoida. Oleme ju meie hetkel nede külalised ja mitte vastupidi.

Vaata aga vaata, ühe kärbseseene leidsime ikka ka.

Tühi kott ei seisa püsti ja meie Kallikarud ka mitte.

Eimene poistest suurjooksik einet võtma hakkamas.Tteised veel jooksevad vabathtlikult 100 meetrit:)

Seltskond koos, võib hakata einet võtma.

koos söödi ja joodi ja jagti ka üksteiseleoma kraami ja see on vaat et kõige vahvam.

Matkamehed võtavad veel mõned ampsud ja jälle vabatahtlikult mäkke jooksma. nõmme männimets annab selleks ka suurepäraseid võimalusi.

Esimesed, kes mäejooksult tagsi jõudsid . ja kes ei soovinud, see ei pidanud. Käimist oli niigi omajagu.

kui panete hästi tähele, siis see mägi on ikka eemal ja tuli sealt ülesse joosta ja tagasi ka veel ja sellest ei olnud veel küllalt, tagasiteel joosti jälle 100 meetri kaupa. võib olla oleksid nad ka ise koju jooksnud, kui vaid oleks neid lastus. See energia ja jaks olid hämmastav.

Aga nüüd koju  ja ikka selleks, et jälle peagi matkateele asuda.

Teel koju saime sahmaka vihma ka. Õnneks juhtus see tagasi teel ja õnneks olime pidevas liikumises ja nii ei hakanud külm ka. Märjaks saime me ikka päris tõsiselt. Koju jõudes paistis aga päike. Supp lasteais maitses päris hästi ja hetkel on kõik Kallikarud, kes magama jäid, üsna vagurad.