Egas siis matkapildid nüüd otsa saanud. Neid nüüd niipalju, et blogigi hakkas pisut vastu tõrkuma.

Paras mägi alla jooksmiseks.

Ettevaatuse mõttes tulid lapsed ikka ükshaaval.

Ja kõige lõpus õpetajad. Huvitav, miks õpetajad ei jookse?

Kõigepealt tuli metsa tänada selle eest, et me seal möllata saame. Kallistamine puule kindlasti meeldib.

Oi, kui pikk!

Juhtus ka nii, et mõni puu sai lausa kaks kalli.

On päris mõnus, et kohe oma puuke.

Aga mina olen koos Anneliga.

Tarvis kiirustada. Missugune puu võiks olla see minu.

 Mängitud sai veel kulli ja pesa leidmise mängki sai mängitud. Kuid mis juhtus vahepeal? Vahepeal kadus meil õpetaja Anu ära. Lapsed otsustasid, et politseid ei ole küll vaja kutsuda, ise leiame ülesse. Mets oli täis huikamist ja jooksmise raginat  ja seal me Anuke oligi!

Toredaid augukesi oli terve see mets täis ja üks korralik peituse vimka ka igati omal kohal.

Käes on turgutava joogi ja rosinaküpsise aeg.

Küll on kosutav suutäis peale sellist jooksmist, ronimist ja tagaajamist.

Rosinaküpsis pani lausa uurima.

Veel mõned ampsud ja lonksud ja siis viimasele möllutamisele.

Aeg hakkab juba ütlema, et peagi kodutee ees. Ehk jõuab veel pisut mängida.

Ohhoo, juba posid mäe all kulli mängimas.

Magus suutäis pooleldi peos, kui  juba uued plaanid mõttes .

Aga võtame rahulikult ja joostud sai ka juba omajagu.

Matka lõpus said lapsed veel mõned kiiremad ringid puude vahel teha. Kes jooksis niisama, kes mängis kulli.Tegevust jagus kõigile.

Metsas on ikka väga lahe. Robini rõõmus nägu ei varjagi seda.

Veel mõned toredad potsatused pesakestesse ja siis algab kõige kiirema lapse jooks mäkke ülesse.

Selgus, et kõik lapsed olid kiired. Tekkis tore ussike. Ussikesel nüüd kodutee jalge ees.

Mäest alla saadi ilma suuremate viperusteta. Suuremate juurikate kohalt aitas õpetaja lapsed üle. Sealt taheti lausa lendu hüpata.  Ei kardetud kõrgust ega midagi.

Ja mis seal karta, armas puuke ootas lapsi jälle, et keegi saaks kinni haarata.

Matk läks korda, Lapsed olid rõõmsad ja terved ja toimetatud sai üksjagu. vahva koertepaar meid metsast ära saatmas.

Metsas sai joostud ja ronitud. Sai mängitud ja sõpradega koos oldud. Uuritud sai ka sügise viimaseid märke ja märkamatult, kuid väga lõbusalt, saigi see metsaskäik läbi. Lapsed olid tublid, lausa väga tublid. Ei olnud kraaklemist ega pahandusi, keegi ei jorisenud ega virisenud. Õnneks ilmataat halastas meile ja lasi sellel toredal matkal toimuda.