Täna on väike paus projektinädalas. Kuna me soovime liituda Huvitava Bioloogia Kooli poolt pakutava projektiga, siis tuli meil sooritada sellek esimene katse. Igal kuul saadab kool jälle uue katse.
Tänase katse nimi oli "Janune seller". Selle katsega saavad lapsed teada, kuidas taim vett joom ja muidugi ka palju muid toredaid avastusi ja tähelepanekuid.
Tänase tegevuse üheks läbivaks jooneks oli ka koostöö omavahel ja tähelepanu. See kulges meil täna küll veidike vinka-vonka, kuid eks tulebki harjutada. Katsete sooritamisel on oluline, et jälgitakse juhendit. Siis on ka võimalik hiljem tulemusi võrreld. Aga eks avastaja on meis igaühes omamoodi peidus ja kipub sealt agaralt välja tulema, anna ainult võimalus.

Grupis tuli valida juht.

Juht jälgis kogu rühma tööd ja jagas korraldusi.

Neli erinevat purki veega, millega küll need täita? Purgid täideti toiduvärviga, kuid üks purk jäi tavalise veega.

Lapsed pidi omavahel jagama ülesandeid nii, et kõik saaksid oma osa mingisse etappi anda.

Vahvad värvilised veed juba peagi valmis. Sellripoiss sinna sisse ja jääme ootama, millal lehed hakkavad neil värvuma.

Kogu teave ka praktikasse. Kui sibul saab korralikult mulda ja vett, saame me peagi rohelisi võrseid ja need on ju teadagi, vitamiini otsast otsani täis.

Eriline oli tänane päev ka selle poolest, et nüüdseks on meil omad hokikepid, millega mängida kui päris hokimehed. Esialgu on litri asemel pall, seda ikka ohutuse eesmärgil. Tänud Ralfi isale, kes nähes, et tema poeg armastab väga hokit, jagab hokiarmastust ka Kallikarudesse:)
Siit siis meie tänased matšid.
Väga vahva pilt oli seegi, kuidas Ralf meeskonna ühtsust lastele õpetas. Keppidega tuli klõbistada ja sõbralik rusika kontak. Ikka nagu päris:)

Tänaste postituste pärliks on Laura imeline jää, mille ta tegi üleeile. Veel eile ei olnud kõik ämbrid täienisti ära külmunud, tuli veel oodata.
Eks nende katsetustega ongi nii, et kunagi ei tea täpselt, mis välja tuleb. mõned külmusid nii ämbrisse, et kätte me ei saanudki. Mõned purunesid, kuid ka see ei olnud häda, sest kaunid jääkristallid jäid alles.
See Laura jääkook oli täna ehk kõige erilisem .

Hea, et talv meil ikka olemas:)

Eile käis meie lasteaeda külastamas Julia. Julia on pime juba sünnist saati. Julia oli nõus jagama lastega oma toime tulekut pimedana.
Lisaks Juliale oli temaga kaasas ka kaks vahvat koera ning nende saatja ja õpetaja.
Oli vga huvitav ja õpetlik hommik. Oli lapsi, kes võtsid olukorda väga loomulikult. Oldi elevil ja oli soov võtta osa igast tegevusest.
Kuid oli ka lapsi, kes tundsid ennast ebamugavalt, ei juletud isegi otsa vaadata. See kõik on loomulik. Kuid selliste olukordade tõttu ongi võimalusel reaalne kontakst selliste inimestega väga vajalik. Nii lapsed harjuvad ja näevad, et need inimesed ei ole midagi teistmoodi, ei ole ohtlikud ning neil on sarnased soovid ja teod.

Julia tutvustamas raamatudi, mida saavad koos pimeda inimesega vaadata ka nägijad.

 Nüüd hulk toredaid ja ülevaatlikke videosi meie eilsest hommikust lasteia saalis.

Mette-Mai uurimas punktkirja.

Siin Luna...

...ja siin Churchill

Ja saigi meie õpetlik ja samas vajalik hommik läbi. Oleme jälle natukene targemad ja ehk tähelepanelikumad ja hoolivamad. Tegevus ei olnud vahva mitte ainult lastele, vaid ka õpetajatele.

Robootikas oleme jõudnud vahva lõvi meisterdamiseni. Lapsed nimetaksid seda lõvipoissi küll pigem nunnuks lõviposiks, sest legoklotsidest lõvi tuli küll väga tõepärane, kuid samas hästi armas. Isegi tema möirgav hääl ei olnud hirmus.

Eelimne nädal oli meie rühmas jälle rõõmus sündmus. Meie Rasmus sai seitsmeseks. Nii kuu kuu järel on lapsed saamas seitsmeseks ja see on uhke tunne, sest seitmeselt ju minnakse kooli. Ollakse valmis koolilaps.
Palju õnne, kallis Rasmus ja õnne ka kogu Rasmuse perele!

Pärast tordisöömist läks lahti tõeline disko. Rasmuse soovilugu andis selleks hea tõuke.

Vaat sellised toredad tansusellid:)
Täna käisid Kallikarud ka teater "Trumm" etendust "Asjalik vares" vaatamas. Vahva etendus täis nutikaid lahendusi ja otsast otsani positiivne.

Paistab, et lumi on toonud laste päevadesse jälle suure rahu ja rõõmu. Vaatame, mis nädal veel toob :)

Mõnusa talveilmaga on vahva kelgutada ja suusatad, kuid vahva on ka jääkristallide tootmisega tegeleda.
Juba reedel said ämbrid ja kõik potsikud tütsikud lund täis topitud ja sorts vett ka peale valatud, ning aknale külmumist ootama jäetud. Täna oli huvitav vaadata, et missugused tulid välja. Mõned olid väga huvitavad, mõned ei tahtnud hästi välja tulla ämbrist ja läksid hoopis katki.
Selgeks sai aga see, et lund võib olla, kuid vett ja külma peab olema.
Tegime siis täna uut moodi. Kastekannuga vesi oli olemas, lund nagunii ja natuke sädelust ka vee kaunistamiseks. Igasugust muud huvitavat leidub meie lasteaia õuelt küllalt.
Mõeldud, tehtud!

Kogu õue pealt otsiti kokku kõik ämbrid ja muud nõud. Oli neid juba enne, kuid nagu lasteaias ikka, kuskil oli veel midagi:)

Kastekannuga valades jäid kindad kuivaks ja tegutsemine võis jätkuda.

Kõik ootasid rahulikult rivis, et oma ämbrike vett täis panna ja et homme saab juba jääkristalle. Need kristallid kohe tõmbavad inimesi:)

Töökas Karmen.

Siin mitmed lapsed juba teisel ringil. Kui vaid vett veel jaguks. Ega siis veega ka väga uisa-päisa ei saa tegutseda.

Ja nüüd midagi huvitavat veelvaja lisada. Siis on läbi jää tore vaadata, mis seal sees kumab.

Ikka uuesti ja uuesti tuldi tooma midagi huvitavat oma katseämbrisse.

 Loodame, et pakast jätkub ja laste katsetus tuleb kaunis.

Jääb mulje, et viimasel ajal me tegeleme ainult kristallidega, sest eelmine nädal me kasvatasime jälle oma booraksikristalle. Eks see tegelikult nii on olnud ka, sest see tegevus on põnev ja läbi nende tegevuste saab ka palju muud huvitavat õppida.

Esimese asjana tuleb teha alus, kuhu peale kristall tekkiks.

Karvane traat sobib selleks ideaalselt.

Meil ei olnud seekord valget karvast traati, oli vaid kollane. kuid asja ajas ka see ära ja pealegi oli meil punane toiduvärv. Sobisid kokku küll. Alfred on rõõmus oma kauni südame üle. Nobedad ja osavad näpud.

Kollased südamekesed ja punane toiduvärv andis kokku orazi värvi kristalli.

Südamed tulid kui päris:)

Booraksile tuli valada kuuma vett peale ja hoida pliidi peal kuni keemiseni.

Mõningad ohtlikumad toimingud tuli teha õpetajal, kuid kõik ikka laste uudishimulike silme all:)

Osad kristallid on juba valmis ja ootavad meisterdamist, osad tuleb veelkord kuumautada, et kristall korralikult ikka tekkiks.

Täna käisid kallikarud Glehni lossi pargis. Meie Kenneth tuletas õpetajale meelde, et me ühiselt leppisime ju kokku, et käime iga kuu kusagil matkamas.  Viimane retk Järve metsa oli väga vahva. Detsember jäi nüüd küll vahele, kuid eks jõuludeks ettevalmistus võttis oma aja.
Nii tuligi õpetajal eelmise nädala lõpus väkkiirelt otsustada, et kuhu huvitavasse kohta me Kallikarudega võiksime minna. ja minna ikka nii, et lapsed saaksid ka liikuda. Nii tuligi pähe mõte minna Mustamäele. Kuigi liikumist oli palju, soovisid lapsed sinna uuesti tagasi minna. ehk siis järgmine kord peredega. Ka Kallikarud lähevad peagi Mustamäele tagasi, kuid siis juba Vanakale:)
 

Trävis arutles vahvasti, et ega ta kõtgust tegelikult ei karda, kuid sellel sillal tal on kerged külamvärinad peal ja hirm on veidi. Aga ei jätnud mainimata veel pisut hiljem, et tegelikult ta kõtgust ei karda:)

Arvake ise ära, kes on kivikuningas!

Madinat kivi pärast oli palju, kuid kõik lõppes siiski õnnelikult.

Õpetajad veidike kahtlesid, kuid lapsed olid valmis minema kas või otse mäest alla. Alla me saime ja mõned osavad isegi tegid väikese lõpujooksu. Ei tasu lapsi alahinnta.

Meie äge linnamatka seltskond.

Suusahüppemägi pani meie julgeid ja kõikvõimsaid Kallikarusid siiski pisut ahhetama:)

ja ikka jäi teele kive ja egas neist külmalt mööda ei mindud.

Pilt pidi tulema hõppe pealt, kuid telefon ei olnud kahjuks nii kiire, kui meie Kenneth.

Ja juba potsti maa peal.

Ja ongi aeg seal maal, et jõudsime kaua oodatud kujukeste juurde.

Ja oi seda möllu, mis siis koopa taolises ehituses lahti läks...

Edasise video kohta võiks küll öelda, et ei jagunud nii palju käsi ja sõnu, et meie Kallikarusid ohjes hoida. Õnneks jöime ikka ellu:) Egas see ronimine ei olnudki nii hull, kuid kogu kampa jälgida ja vaadata, et lapsed liiga hulljulgeks ei läheks, ei olegi nii lihtne. Tahme ju ikka õnnelikena ja tervetena koju tagasi jõuda.
Ja tegelikult võib olla kardame me ka ülearu. Kuid jah, ei saa unustada vanasõna, et parem karta, kui kahetseda. Ehk on lastel veel võimalus minna seda vahvat ehitist uudistama ja seekord ka kõik kõrgused ja sügavused läbi proovida. Hea algus sai tehtud:)

Sattusime otse krokodilli lõugade vahele:)

Veel ei olnud väsimuse märki.

Ikka ülesse krokodilli otsa ja teiselt küljelt hopsti maha.

Paistab siiski mõnus olemine.

Vahepeal krõbistasime juustuküpsiseid ja rüüpasime vett peale. Jõudu tuli kui mühinal. veel korraks krokodilli otsa ja siis peagi koduteele.

Kuigi õpetaja arvas, et see mehike on vanapagan, siis lapsed lugesid, et hoopis Kalevipoeg. Ja lugemisoskust meil juba jagub:)

Meie matk hakkas lõpule jõudma. Ees ootas veel kilomeetrine retk bussi peale. Seekord läksime tgasi ka läbi metsa, kuid edasi-tagasi jooksjaid enam vist loota polnud. Seeest oli kuulda rivis käies huvitavaid jututeemasid, mis algasid sellest, et jõuluvana oli kingitused segamini ajanud ja lõppes sellega, et peeti suveplaane ja arutleti selle üle, et kuidas lapsed sünnivad. Selline tõsine ja mõnus jutuvada saatis meid kogu metsa tee. Egas rohkemaks ju jõudu ka ei olnud. Hetkel, kui ma blogi teen, magab õnnist und kogu matkaseltskond:)