Eelmine nädal käisid lapsed rongiga Aegviidus.Päev oli pikk, kuid loodetavast huvitav.

Kollakarud ootamas oma rongi.

Mõnus ja soe maja võttis meid Aegviidus vastu.

Uuriti putukaid.

Nähti, et missugune näeb välja üks raba ülalt vaates.

Aastaloomast ja teistestki loomadest said lapsed kuulda mõnusas ja avaras õppeklassis.

Nähti ära metsaasukate kasukad ja saadi sedagi teada, et kitse pepu on kitlelapsele väga tähtis koht. Ikka sellepärast, et selle järgi tunneb kitsetall ära tema ema ja sedagi, missugune on kitseema või isa tervislik seisukord. Vaat sellised teadmised.

Miksroskoop tundus ka vga põnev asi olema.

Lisaks miksroskoobile oli ruumis veel topised ja isegi päris prusskaid kusagilt Lõuna Ameerikast sai näha. ja need prussakad olid elus.

Tunnine vestlus tegi laste kõhud tühjaks. Tegelikult oleks olnud vahva juba lasteaiaski seda kotkest kaeda, nii meil ikka on. Oli mida oodata.

Kui kõht kinnitatud, oli aeg rabasse teele asuda. Teooria on ju vaja ühendada ka praktikaga. Väike armas väravake sinna viiski. Aegviidu kaunis loodus ei lasknud märgata isegi väikest vihmasabinat. Õnneks olid enamus lapsi varustatud ka kilekeebiga. Metsa läks siis mäkra mängiv kitsekari. Õnneks meie lapsed olid tõelised kitsed ja meie giid sai mõnusati lastega teha oma giiditööd.

 Järgmine päev tegime ka väikese viktoriini. Oi seda õhinat, millega seda läbi viidi. Tõeliselt vahva.
Võistlemine selles vanuses lastele on küll väljakutse, kuid enamasti väga meeldiv väljakutse.

Et asi oleks tõsisem, siis üks meeskond istus tagatoas ja teine eestoas. Tulemus on näha rühmaesikus.
Õnneks ei olnud nii, et auhinna sai vaid esimene koht. Küll aga otsustasid lapsed enne, kui alustasime viktoriini selle üle, et missuguse auhinna saab esikoht ja missuguse teine koht.
Võitajad olidki tegelikult mõlemad, sest vastuseta ei jäänud pea ükski küsimus ja võitis ikkagi tarkus ja selle nimel me ju tegelikult pingutame.