Esmaspäeval oli ilmataat Kallikarude metsamatka poolt ja ei kimbutanudki vihmasajuga.
Käisime külas oma tuttaval metsatukal. Kõik oli peaaegu nagu enne. Vahva mägi ootas ronimist, toredad lohukesed maa sees ootasid lapsi sinna peitust mängima. Käbikesed maas olid just parajad selleks, et nendega midagi tarka ette võtta.
Kõik oli justkui väga tuttav ja samas ka uus. Oli just nii põnev, et mõni rattamees isegi andestas, et rattahommik neilt ära rööviti:)

Esimene ülesanne oligi leida paras hulk käbikesi ja proovida laduda oma nimetaht. Ega see lihtne ülesanne just olnud, kuid midagi hullu ka ei juhtunud, kui täht veidike kõverik tuli.

Metsas toimetas lastega hoogsalt meie praktikant Kristel.

Usinalt asuti ülesannet täitma.

K nagu Katariina.

K nagu Kenneth

Kus need käbikesed ennast õige peidavad?

Millest nüüd täpselt pihta hakata?

Uhke K metsa sees, nii need tähed meile meelde jäävad

Trävise rõõmus nägu reedab, ei ei ole see nii keeruline ülesannemidagi.

Igasuguseid vahvaid asju tegime metsas, kuid kõige bahvam oli ikka mäest alla keerutamine.

Niimoodi tehti ikka õige mitu korda. Mitte ei saanud küllalt.

Kristel õpetas vahva mängu "Maa ja meri". Ta tegi sinna mängu sisse mõned vimkad ka, nii oli veelgi lõbusam.

Täna käisid meie lasteaiaperet külastamas mardipere. Peale ühist mängimist ja kommi söömist ütles üks Kallikaru hiljem esikus, et täitsa vahva oli. Nii mõnigi Kallikaru jorutas laulu laulda, kui riietasime peale pidu, et õue minna ja üldse oli selline veidikene lõbusam meeleolu.

Kallikarud olid ka linna peal mardisante kohanud. Ise veel keegi marti jooksnud ei ole, kuid võib olla järgmisel aastal. Tundus igatahes vahva asi:)