Eelmine nädal oli meie majas palju külalis. Kui külalised maitsesid meie emmede ja isside valmistatud eesti toitu, siis Kallikaru tegid kõike ise ja sõid ka kõike ise.
Kõige pealt valmistasime Ida Lidia ema toodud kõrvitsast kõrvitsasalati. Maitseaineid sai nii pandud, et oleks lapsele sobilik. Nii hakkiski Kallikaru päris noaga kõrvitsat ja õpetaja lisas maitseained.

Kõrvits seisis ööpäeva vees, et kõrvitsatükid pärast keemist ikka krõpsud oleksid.

Enda valmistatud asi on ikka kõige parem. Küll oleks vahva, kui iga päev oleks aega nii palju, et ise süüa valmistada.

Seekord jäi maitsev leivasupp oma valmistatud kõrvitsasalatile alla. Natuke kahju, kuid tore oli jällegi vaadata, kuidas kõrvitsatükikesed justkui nõia väel kausist kadusid.

Väga kasulik on ka õues olemine. Kuidas muidu tühja kõhtu saada.

Neljapäeval tegid Kallikarud aga smuutit. Natukene kodu kootud ta tuli, kuid maitses pea kõigile.

Tervislikust smuutist kõht täis ja loomulikult jälle õue. Igas päevas on tera:)