Esmaspäeva hommik algas meil nii ...

Nii Moonikale, kui Pillele ja tüdrukutele tehti armas lilleüllatus. Ei olegi vaja sületäit, väike lumikellukenegi viib suu naerule.

Siin meie üllatuskangelane - Joosep.

Tulevased naised veel alles mõtlevad ja püüavad aru saada, et mis see siis nüüd oli. Ei oska esialgu seisukohtagi võtta, nii suur oli see üllatus:)

Kaunid kevadised lumikellukesed ehivad nüüd meie rühmatuba.

Süüagi oli täna hoopis teisem,kui lillekesed laua peal.

Esmaspäeva hommikul võttis lapsi vastu hoopis teistsugune rühmatuba. Ei teadnud kohe, kuhu joosta või hüpata. Ruumi ja õhku oli korraga äkki palju rohkem.

Lõuna oli meil aga hoopis selline. Nüüd ei olegi liikumise ruumi vaja, käes on uneaeg. Loodame, et esimene uni uues pesas oli magus.

 Kuigi Kallikarud on jälle enamasti lasteaias ja suuremad haigused seljatatud, ei ole siiski paha meelde tuletada, kui oluline on õige kätepesu ja kui palju pisikuid aitab see eemale peletada.

Kuidas need veemullid nii ümmargused tulid? Eks ikka paberirull aitas.

Sellist tööd on lausa lust teha. Õige pea saavad pildildile veel muud tegelased, kuid sinna on veel pisut aega.

Kõik on ametis, isegi keeleots:)

Mullikeste värvi sai valida. Kas lilla või sinine? Mõlemad sobivad.

Töö käigus avastasime, et pinsliga ei peagi värvi peale kandma. Piisas rulli otsa kastmisest värvi sisse. No nüüd sai küll peaaegu vaid vilet lüüa ja mullid tulid kui nõiaväel. Selle nipi avastasid muide lapsed:)

Tüüd tehti usinast, loodan, et pluusid ja särgikesed jäid sinisest puutumata.

Oi, sõrm sai siniseks. Esimene ehmatus möödas ja töö sai jälle jätkuda.

Sõbraga koos on ka mullitamine palju lõbusam.