Jõulud on käest lõppenud!
 Niimoodi tõsisel meelel lausus meie Kaspar, kui kuusel said ehted küljest võetud ja tulukesed kustutatud. Oli natuke kurb, kuid Kaspari lause tõttu, meil täiskasvanuil,  ehk isegi natuke naljaks.

Õnneks piilus päike aknast sisse sellel kõige kurvemal hetkel.

Aga egas asi nii hull ka ei olnud, lapsi ootas ju piparkoogimajake.

Eile sai juba majakest uuritud ja pisut sissegi piilutud, et ega äkki väikesi tegelasi punase mütsiga veel sinna sisse pole jäänud.

Sellest pisikesest uksest ei olnudki nii lihtne sisse piiluda.

Et kindlust selles kõiges  saada, võttis Kaspar veel veidi asjalikuma poosi.

Uuel aastal uue hooga. Ei olnudki tegelikult väga raske õppetööga jälle algust teha. Ikka tasa ja targu.

Joonistati seda, mida sooviti. Toredaid pilte seekord esikus me ei ei näe, need kaunistavad lapse arengumapi selle aasta vaba aja joonistuste tiitellehte.

Uued pliiatsid andsid hoogu veelgi juurde. Igasugused vahvad mõtted said pildile.

Kaunid lilled õele ja vanaemale ja tore rong on valmimas nendel piltidel.

Hanna katsetas läbi kõik pliiatsid, nii peened, ja ka jämedamad. Pilt tuli kirev kui uusaasta taevas.

Mõte juba on, küllap pliiats ja poiss selle ka teostavad.

Eelmisel aastal õpitud "Mul on viis karupoega" aitasid meelde tuletada, kuidas näeb välja arv viis. Kõige parem on seda näidata ju oma käekesel.

Kaugel see kümmegi siis on, ka see ju omast käest võtta.

Niimodi ongi uue aasta uus algus jälle tehtud. Õnneks tuli maha lumi ja need mõned miinuskraadid lubavad just parasjagu õues möllata.