Päikest ja sooja lubav ilmateade annab head eeldused, et Kallikarude matk võiks eduaks kujuneda. Kollased vestid selga, matkakott takkajärgi ja teekond võis alata. Esialgu oli lasteaia esikus siblimist omajagu, kuid bussis paistab olemine juba päris lahe.

 Esimesena tervitas meid üks vahva kukeke. Oli teine selline kirju-mirju ja hirmus uudishimulik.

Ka hobust sai üsnagi lähedalt kaeda. Hobune nosis vaikselt heinu ja lasi lastel ennast rahulikult uurida.

Lapsed arvasid, et sellistes majades oleks ka tänapäeval päris vahva elada.

Ja siin meie väike seltskond, taamal lisaks hernetont.

Pildile tuli ka majaperenaine ja kellegil õnnestus süllegi pugeda.

Kuigi ennist sai mainitud, et laste meelest olid  need vanad majad ikka väga vahvad, siis tegelikult tarre pugedes osutus nii mõnigi vanaaja fanatt arglikuks hiirekeseks. Pime, madal ja kummaline lõhn ajas ikka pisut hirmu peale küll. Säravad helkurvestid tegid pimeda taretoa hetkeks palju helgemaks.

 Ja nüüd hommiku põnevaim osa. Tegelikult oli kõik eelnev ka ju väga põnev, kuid oma moonakotti piilumine ja maiustuste nosimine on ju tõesti väga tore tegevus. Õnneks läks kõik hästi.  Mahlad läksid ikka kõhtu ja mitte maha ja küpsetised ning muu hea kraam läks samuti põske..

 Lammaste juurde minnes tegime väikese minimaratoni. Kuidas sa muidu nappi aega lahendad. Lammaste juurde jõudes selgus, et väike jooksumaraton oli seda väärt. Lambad olid suisa ülisõbralikud. Kohe kui lapsed kohale jõudsid, tulid lambad neile omakorda suure jooksuga koplist vastu.

 Lammaste juurest tulles kordasime oma vahvat maratoni ja tegelikult oli jooksmine vabatahtlik. Kes soovis kõndida, see seda teha ka sai. Lammastega tuttavks sai iga laps. Allpool olevatel piltidel tõmbavad hinge meie marulisemad jooksupoisid ja tüdrukud.

Esimene matk jõudis lõpule. Õhtul saate kodus lapsi pinnida ja pilte vaadates ehk meenub nii mõnigi tore seik.