Täna käisid kallikarud Glehni lossi pargis. Meie Kenneth tuletas õpetajale meelde, et me ühiselt leppisime ju kokku, et käime iga kuu kusagil matkamas.  Viimane retk Järve metsa oli väga vahva. Detsember jäi nüüd küll vahele, kuid eks jõuludeks ettevalmistus võttis oma aja.
Nii tuligi õpetajal eelmise nädala lõpus väkkiirelt otsustada, et kuhu huvitavasse kohta me Kallikarudega võiksime minna. ja minna ikka nii, et lapsed saaksid ka liikuda. Nii tuligi pähe mõte minna Mustamäele. Kuigi liikumist oli palju, soovisid lapsed sinna uuesti tagasi minna. ehk siis järgmine kord peredega. Ka Kallikarud lähevad peagi Mustamäele tagasi, kuid siis juba Vanakale:)
 

Trävis arutles vahvasti, et ega ta kõtgust tegelikult ei karda, kuid sellel sillal tal on kerged külamvärinad peal ja hirm on veidi. Aga ei jätnud mainimata veel pisut hiljem, et tegelikult ta kõtgust ei karda:)

Arvake ise ära, kes on kivikuningas!

Madinat kivi pärast oli palju, kuid kõik lõppes siiski õnnelikult.

Õpetajad veidike kahtlesid, kuid lapsed olid valmis minema kas või otse mäest alla. Alla me saime ja mõned osavad isegi tegid väikese lõpujooksu. Ei tasu lapsi alahinnta.

Meie äge linnamatka seltskond.

Suusahüppemägi pani meie julgeid ja kõikvõimsaid Kallikarusid siiski pisut ahhetama:)

ja ikka jäi teele kive ja egas neist külmalt mööda ei mindud.

Pilt pidi tulema hõppe pealt, kuid telefon ei olnud kahjuks nii kiire, kui meie Kenneth.

Ja juba potsti maa peal.

Ja ongi aeg seal maal, et jõudsime kaua oodatud kujukeste juurde.

Ja oi seda möllu, mis siis koopa taolises ehituses lahti läks...

Edasise video kohta võiks küll öelda, et ei jagunud nii palju käsi ja sõnu, et meie Kallikarusid ohjes hoida. Õnneks jöime ikka ellu:) Egas see ronimine ei olnudki nii hull, kuid kogu kampa jälgida ja vaadata, et lapsed liiga hulljulgeks ei läheks, ei olegi nii lihtne. Tahme ju ikka õnnelikena ja tervetena koju tagasi jõuda.
Ja tegelikult võib olla kardame me ka ülearu. Kuid jah, ei saa unustada vanasõna, et parem karta, kui kahetseda. Ehk on lastel veel võimalus minna seda vahvat ehitist uudistama ja seekord ka kõik kõrgused ja sügavused läbi proovida. Hea algus sai tehtud:)

Sattusime otse krokodilli lõugade vahele:)

Veel ei olnud väsimuse märki.

Ikka ülesse krokodilli otsa ja teiselt küljelt hopsti maha.

Paistab siiski mõnus olemine.

Vahepeal krõbistasime juustuküpsiseid ja rüüpasime vett peale. Jõudu tuli kui mühinal. veel korraks krokodilli otsa ja siis peagi koduteele.

Kuigi õpetaja arvas, et see mehike on vanapagan, siis lapsed lugesid, et hoopis Kalevipoeg. Ja lugemisoskust meil juba jagub:)

Meie matk hakkas lõpule jõudma. Ees ootas veel kilomeetrine retk bussi peale. Seekord läksime tgasi ka läbi metsa, kuid edasi-tagasi jooksjaid enam vist loota polnud. Seeest oli kuulda rivis käies huvitavaid jututeemasid, mis algasid sellest, et jõuluvana oli kingitused segamini ajanud ja lõppes sellega, et peeti suveplaane ja arutleti selle üle, et kuidas lapsed sünnivad. Selline tõsine ja mõnus jutuvada saatis meid kogu metsa tee. Egas rohkemaks ju jõudu ka ei olnud. Hetkel, kui ma blogi teen, magab õnnist und kogu matkaseltskond:)