Täna käisid Kallikarud matkal. Retk oli üsna pikk, sest jala mindi Järve metsa ja sealt jala tagasi ka. Kuid ärge uskuge lapsi, et käimine oli raske, sest pea kõik poisid ja mõned tüdrukud jooksid seda maad mitu korda edasi tagsi läbi. Ja uskumatu, et jõuti veel koju tagasi ka vantsida ja kuhu sa pääsedki:)
Kui laps ei jaksa käia, siis on kaks varianti: vähene üldine liikumine või igav tee. Tänane matk näitas küll seda, et Kallikarud on parimas vormis ja üheskoos tegime otsuse, et püüame igal kuul ühe pisemat sorti matka teha meie lähiümbrusesse.

Matkaseltskond jõudis sihtkohta pärale.

Kohe kui metsa saime, võttis meid vastu väike treeningplats.

Igaüks oskas midagi teha ja sai millegiga hakkama.

Siin on Katariina maa ja taeva vahel. Alguses ta ei julenud rippuda, kuid kui nägi, et sõbrad said hakkama, siis tegi ise ka soorituse ja veel millise:)

Järgemööda käisid kõik soovijad proovimas ja said innustust eelmistest sooritajatest. Paljud alul kõhklesid.

Vaata, vaata, me oleme siin. Poseerimine Kallikarudel juba tavaline asi.

Ikka tuli ennast proovile panna ja kogeda, mida teisidki ennist rõõmuga kogesid.

Olime vaeval aga metsa saanud, kui üks või teine tühja kõhtu kaebas:) matkakott seljas lausa palus, et see avataks. Aga pidime veel pisut vastu pidama, sest seened veel avastamata ja pihlakadki maitsmata. Mõni agar ledis mustikagi veel.

Seeni oli selles väikeses metsatukas palju. Kahjuks ei tundnud me kõike. Mõned siiski noppisime, et tuua neid kogu hiilguses ka kodustele näha.

Pihlaka mõrkjas mitse oli paljudele meeltmööda.

Ja sipelgapesagi tuleb au sees hoida. Oleme ju meie hetkel nede külalised ja mitte vastupidi.

Vaata aga vaata, ühe kärbseseene leidsime ikka ka.

Tühi kott ei seisa püsti ja meie Kallikarud ka mitte.

Eimene poistest suurjooksik einet võtma hakkamas.Tteised veel jooksevad vabathtlikult 100 meetrit:)

Seltskond koos, võib hakata einet võtma.

koos söödi ja joodi ja jagti ka üksteiseleoma kraami ja see on vaat et kõige vahvam.

Matkamehed võtavad veel mõned ampsud ja jälle vabatahtlikult mäkke jooksma. nõmme männimets annab selleks ka suurepäraseid võimalusi.

Esimesed, kes mäejooksult tagsi jõudsid . ja kes ei soovinud, see ei pidanud. Käimist oli niigi omajagu.

kui panete hästi tähele, siis see mägi on ikka eemal ja tuli sealt ülesse joosta ja tagasi ka veel ja sellest ei olnud veel küllalt, tagasiteel joosti jälle 100 meetri kaupa. võib olla oleksid nad ka ise koju jooksnud, kui vaid oleks neid lastus. See energia ja jaks olid hämmastav.

Aga nüüd koju  ja ikka selleks, et jälle peagi matkateele asuda.

Teel koju saime sahmaka vihma ka. Õnneks juhtus see tagasi teel ja õnneks olime pidevas liikumises ja nii ei hakanud külm ka. Märjaks saime me ikka päris tõsiselt. Koju jõudes paistis aga päike. Supp lasteais maitses päris hästi ja hetkel on kõik Kallikarud, kes magama jäid, üsna vagurad.