Eelmine nädal möödus justkui koti sees. Nii pikka vihmapüha ei ole Kallikarud veel pidanud. Lausa neli päeva järjest ei saanud kogu maja mudilased õue. Kõik oli hall ja vihmane. Isegi telefoni fotokas ei soovinud koostööd teha.  Mõnedad toredad pildid siiski saime. Nendelt paistavad armsad lapsed, valgusküllane mängutuba ja tegelikult oli soe ja õdus olla.

Uued kuued said isiide üllatused. Nüüdseks on nad peaagu kinkimiseks valmis ja tagumine aeg issidel naelad seina lüüa.

Oli aega värvidega mängida.

Aeg liikus omasoodu, kuid maalimise huvi aina jätkus. Õnneks ei olnud kiiret ju kuhugi. Tuleb tõdeda, et vihmapühal on peale miinuste ka omad plussid.

Vett ei jätkunud mitte ainult õue, veearmastajad krokodillid said samuti vette toimetatud omal moel. Vahvad tööd tulid, isegi üks meie maja õpetaja ütles, et need on justkui kunstiteosed. See oli kindlasti keeruline töö. Aga ei olnud, vaja oli vaid paar päeva nokitseda ja oligi valmis.