Matk Viru rabasse tõotas tulla igati vahva, sest ilmataat oli meile saatnud päikese ja leebe sügistuule.
Mis siis muud, kui bussi ja sõit võib alata.

Kohe bussist väljudes oli iga marjake, putukas või puuoks omaette vaatamisväärsus. Erilise tähelepanu said ka samblikud.

Nõiapuu!!!

Kallikarude meelest olid need tõesti pisut jubedad.

Oi näe, seal on veel rohkem sammalt!

Ka sügise tundemärke sai uuritud. Pealtnäha rabas veel seda suurt värvidemängu näha polnud. Värvilised mustikalehed aitasid lapsed seekord hädast välja.

Raba tahtis avastamist ja tuli lisada sammu. Ees oli ootamas vaatetorn.

Vaatetorniga saime hakkama, ei olnudki liiga kõrge ega väha hirmus seal üleval. Nägime hoopiski kaunist loodust. Siiski, ees ootas meid matka ehk kõige ekstreemsem olukord. Kuid keerulised olukorrad ongi ületamiseks.

Selline pisike purre ja sügav rabamülgas asjas kõige rohkem hirmu peale hoopis õpetajatele, lapsed said tegelikult kõik õnneks hakkama antud olukorraga.

Kui ekstreemsused läbitud, siis oli õige aeg keha kinnitada. Ja nagu varasematelgi kordadel matkal, ei lasatud seda tegevust kaks korda korrata.

Kui mänguasjade jagamine lastel veel vahetevahel ei õnnestu, siis toidu jagamine on neil "käpas". Tühja kõhtu ei soovi keegi kannatada ja pealegi, küla leival on köömned sees:)

Toitu jagus kohe nii palju, et jätkus seda lasteaiaski õhtul pikniku pidamiseks. Väike matkanäitus on esiku aknalaulal. Ja ega sealt palju kaasa haarata ei saanudki, sest rabas endas ei tohtinud taimi murda. Need, mis meil näitusel on, need said kaasa võetud metsa servast.  Joosepil oli terane silm ja leidis veel ühe hilise kukeseene. Seda küll enam näha ei saa, sest vististi on see juba väikeseks kastmeks ära tehtud:)
Kevadel ole matkal juba Lahemaal. Seniks tallame lähimaid matkaradu.

Kui muuseumis sai ära käidud, siis kuulasid lapsed muinasjuttu "Vaeslapse käsikivi". Hiljem tehti ise ka üks vahva muinasjutt. See oli harjutus. Tuli tegelikult vahvalt välja. Kui järgmine nädal jälle teeme, siis saame ehk laste tehtud muinasjutu ka videosse.
Teisipäeval voolisime sõna leib ja proovisime palmiksaia teha. Sõna voolimine oli käkitegu, kuid palmiku tegemisel vajati siiski abi. Aga sellest pole midagi, sai sai valmis ja teinekord proovime jälle.

Koogid ja sõna LEIB on nähtaval ka esiku aknalaual.

Täna sai meie Hanna Eliisabet viieaastaseks. Õnne Hanna Eliisabetile ja tema perele. Nüüd on kõik Kallikarud viiesed ja algamas on kuue aastaseks saamine ja see on jällegi väga tore:)

Vahvlid tulid lasteleüllatusena. Tegelikult ei teadnud siis veel keegi, et karbikeses on vahvlid. Hiljem kuulete, missugune oli laste reaktsioon.

Selline lõbus hommikupoolne. Nüüd läheb veel veidike aega ja uued sünnipäevad üllatavd meid jälle.

Esmaspäeval käisid kallikarud koos lepatriinu lastega Rocc al Mare Vabaõhumuuseumis. Saadi teada, kuidas jõudis vanasti leib lauale. Huvitavad majad ja kodud ja kaunis loodus olid lastele meeltmööda. ja mis peamine, töödes sai ise kaasa löödud.

Uhke kukk koos kanaperega olid teri nokkimas ja lapsi tervitamas.
Muueumi õpetaja kutsus lapsi pimedatesse ruumidesse ja hoiatas ka lapsi selle eest. Äkki keegi kardab. Kuid ei kartnud keegi, jutus ja ka tegudes olid kõik julged, sättisid ennast istuma ja leivategu võis alata.

Lambapoisid jäid seekord nägemata, kuid pisut laste mänguplatsil sai jällegi möllata. Ja küllap me satume jällegi sinna vahvasse paika ja näeme ehk lambakesi ja muud uut huvitavat.

Sügis tuli lauluga. Ei näidanudki kohe kõige rajumat palet. Kinkis meile hoopis hulga ilusaid päikesepaistelisi ilmasid. Eks ikka tänu laste laulule. Lauluke oli küll veidike kurvameelne.

Sügislauluke tekitab hopis teistsuguseid tundeid,kui suvised laulud. Joosep leidis, et koguni ajalooline ja salapärane oli see tunne, kui sügislauluke kuulatud sai. Kahjuk ei jõudnud see tore fraas vidosse, nüüd saab aga sellest teda siin.

Sellel aastal on Kallikarud robootikas juba palju tegusamad ja tähelepanelikumad. Meie meisterdused lähevad järjest raskemaks. Lapsi  see aga ei hirmuta, väljakutsed on justkui nende jaoks loodud.

Täna meisterdasime hoopiski lennuki. Vahva meisterdamine sai, sest lennuk viskas oma tiivad ära poole lennu pealt. Laste lennuk tegi nagu legomultifilmis enne meisterdamise algust. Lennuk tõusis õhku ja siis äkki tekkis mootoririke ja lennuk hakkas alla kukkuma. Õnneks rike eemaldati ja lennuk sai jälle tõusta. laste lennukile said ka tiivad uuesti külge pandud ja lend või jätkata. Saadi targemaks ja nalja sai samuti.

Veel mõned laevad on laste poolt ehitamata. Küllap jõuavad needki lapsed oma laevakesed valmis. lennukitega on aga lõbus algus tehtud.

Sügise tulekuks käib hoogne valmistumine. Kõik peab ju olema värvikirev, kui sügisel on sünnipäev.
Kallikarud selleks puhuks lõikavadki ja kleebivad ja voldivad ja kokku saab suurepärane sügispilt, mis meie rühmaruumi akent kaunistab.

Ühel hetkel tuli tüdrukutele pähe mõte, et võiks teha kaunistusi ka kätele. Tätoveeringute jaks leiti põõsast marju, mis andsid nahale värvi ja kaunistamine võis alata. ärjekord meistrite juurde oli pikk:)

Meie väike, kuid üllatusi täis sügisnäitus. Tänud kõigile, kes meie näitust aitasid kujundada.

Siin mitu väärt aiassadust kõhu täitmiseks ja ka silmaleilu pakkumiseks.

kes võiks arvata, et see okaskera on kurk ja seda, et peet võib olla ka kollane. Tomatist me üldse ei räägigi, seda paprika kujuga tomatit ei oleks küll ilma Joosepi ema juhiseta arvanud.

Teisipäeval käisid mõned Kallikarud keraamikas. Et saada ülevaadet, mida see keraamika siis endast kujutab, panime siia mõned pildid ja video. Mõne tunni möödudes saavad lapsed ehk oma valmistatud kommikausist ka komme või veel hoopis midagi kosutavamat süüa. Valmistatakse päris asju päris inimestele:)

Niimoodi, ninad laua ääres, kuulati, et mis see keraamika siis üldse on ja mida tegema hakatakse.

Saadi teada, et reegel nr. 1 on, et teise lapse tööd ei puudutata. Nii võid muidu kaaslase töö ära rikkuda.

Savidetailide ühendamisel tuleb kindlasti kasutada karestamist ja saviliimi.

Saviliim ei ole muud, kui savi ja vesi, kuid ometi vajalik, et detailid omavahel kõvasti kinni jääksid.

Nüüd võib juba tööle hakata, näpud juba kibelevadki.

Eelmine nädal arutlesid lapsed hea kaaslase tavade üle. Täna arutlesime üldiste reeglite, ehk kokkulepete üle. Peagi näete neid ka meie rühmaruumi uksel. Lapsed on suvega suuremaks sirgunud ja targemaks samuti. Artelu käis kui täiskasvanutega, sai juba täiesti asjalikku juttu nendega rääkida. Loodame, et nad on ka tegudes sama asjalikud.
Õnneks on nad ikka veel enamates tegudes lapsed ja tunnevad rõõmu liikumisest ja veelgi rohkem möllamisest.

Niimoodi müdistades ja madistades saime selgeks vahva mängu. Pusimist oli omajagu ja kaamerapiltki läks vahepeal veidikene uitama, kuid järgmine kord oleme juba jälle targemad ja osavamad.

Täna arutlesid lapsed hea kaaslase tavade üle. Kui sai selgeks, mida see sõnapaar "head tavad " tähendavad, siis said lapsed hakkama sellega küll, et kirjeldati, missugust last nad enda kõrval kaaslasena sooviksid.
Sellised need tavad meil said:

Ära solva kaaslast!  Rumalad sõnad ärgu tulgu suust välja.

Märka hädasolijat ja lohuta teda!

Aita sõpra mängudes ja ole austa mängureegleid.

Aita sõpra sellega, mida sina oskad ja suudad.

Olen kannatlik ja ootan mänguasja saamise võimalust. Jagan kaaslasega oma mänguasu. Hoian mänguasju.

              Hoolin kaaslase tunnetest. Rumal nali võib lõhkuda sõpruse .

Ja nüüd väike võlg jälle. Meie Ralf käis presidendi vastuvõtul. Seda ennekõike oma tublide vanavanemate tõttu, kelle kaunis kodu sai auhinna.

Juhtus nii, et Kennethi külas on suur karu käinud juba kaks korda. Tänu karukese külaskäigule, saime nii mõndagi vahvat Kennethist teada.

Oli huvitav hommikupoolik ja lapsedki kuulasid huviga ja tegutsesid ühes rütmis.

Vahvad ussikesedki jõudsime valmis. Igaüks isemoodi, igaüks uhkem kui eelmine:) Esikus näete!

Eile käisime aga loodusmuuseumis.
Seente asmel uurisime seekord aga sambike. Õpetaja vaatas kuidagi valesti, seente näitus avatakse alles reedel. Kellel mahti, mine omalkäel vaatama. Tõotab tulla  huvitav väljapanek. Muuseumi õu oli täis huvitavaid telke ja rattaid, kus  hakatakse ilmselt seeni eksponeerima. Järgmine aasta on kindlasti ka seente näitus ja seda me juba liiga vara vaatama ei lähe:)
Kallikarud aga uurisid samblikke ja tuttavaid metsaloomi. Loodusmuuseum on selline vahva koht, et alati oled nagu uuesti, alati avastad midagi uut.

Sai uurida luubiga neid iseäralikke samblikke. Mõned olid nagu väikesed mustad õunakesed.

Toruluubist vaadates avanes aga hoopis iseäralik vaatepilt, millest esialgu oli keeruline õpetajalgi aru saada.

Mõmmiku kihvad olid arusaadavad kõigile.

Karumõmm tõi elevust eelminegi kord.

Kes ei sooviks ennast põdraga koos pildistada lasta???

See ei vähendanud lõbu, et põder lastest mitu korda suurem oli.

Tagasiteel silitasid lapsed korstnapühkija nööpi. Ikka sellepärast, et õnne oleks:)

Väikeses tuutus ootasidgi neid magusad mandlid, mis said ostetud vanalinnast. No natuke oli nurinat, et mandleid liiga väge saadi, kid ega me ainult korra vanalinna ei satu. sinna viib meid sellel aastal tee edaspidigi.

Robootika sai jälle hoo sisse ...

Tegevuses tähtsad endiselt koostöö, teineteisega arvestamine. Nii saadakse kokku vahvad mudelid ja tarkust kogub eneselegi teadvustamata.

Reedesel hommikul jõudsid robootikat teha 8 last. Järgmine kord jälle teiste laste aeg.