Matk Viru rabasse tõotas tulla igati vahva, sest ilmataat oli meile saatnud päikese ja leebe sügistuule.
Mis siis muud, kui bussi ja sõit võib alata.

Kohe bussist väljudes oli iga marjake, putukas või puuoks omaette vaatamisväärsus. Erilise tähelepanu said ka samblikud.

Nõiapuu!!!

Kallikarude meelest olid need tõesti pisut jubedad.

Oi näe, seal on veel rohkem sammalt!

Ka sügise tundemärke sai uuritud. Pealtnäha rabas veel seda suurt värvidemängu näha polnud. Värvilised mustikalehed aitasid lapsed seekord hädast välja.

Raba tahtis avastamist ja tuli lisada sammu. Ees oli ootamas vaatetorn.

Vaatetorniga saime hakkama, ei olnudki liiga kõrge ega väha hirmus seal üleval. Nägime hoopiski kaunist loodust. Siiski, ees ootas meid matka ehk kõige ekstreemsem olukord. Kuid keerulised olukorrad ongi ületamiseks.

Selline pisike purre ja sügav rabamülgas asjas kõige rohkem hirmu peale hoopis õpetajatele, lapsed said tegelikult kõik õnneks hakkama antud olukorraga.

Kui ekstreemsused läbitud, siis oli õige aeg keha kinnitada. Ja nagu varasematelgi kordadel matkal, ei lasatud seda tegevust kaks korda korrata.

Kui mänguasjade jagamine lastel veel vahetevahel ei õnnestu, siis toidu jagamine on neil "käpas". Tühja kõhtu ei soovi keegi kannatada ja pealegi, küla leival on köömned sees:)

Toitu jagus kohe nii palju, et jätkus seda lasteaiaski õhtul pikniku pidamiseks. Väike matkanäitus on esiku aknalaulal. Ja ega sealt palju kaasa haarata ei saanudki, sest rabas endas ei tohtinud taimi murda. Need, mis meil näitusel on, need said kaasa võetud metsa servast.  Joosepil oli terane silm ja leidis veel ühe hilise kukeseene. Seda küll enam näha ei saa, sest vististi on see juba väikeseks kastmeks ära tehtud:)
Kevadel ole matkal juba Lahemaal. Seniks tallame lähimaid matkaradu.