Mõnusa talveilmaga on vahva kelgutada ja suusatad, kuid vahva on ka jääkristallide tootmisega tegeleda.
Juba reedel said ämbrid ja kõik potsikud tütsikud lund täis topitud ja sorts vett ka peale valatud, ning aknale külmumist ootama jäetud. Täna oli huvitav vaadata, et missugused tulid välja. Mõned olid väga huvitavad, mõned ei tahtnud hästi välja tulla ämbrist ja läksid hoopis katki.
Selgeks sai aga see, et lund võib olla, kuid vett ja külma peab olema.
Tegime siis täna uut moodi. Kastekannuga vesi oli olemas, lund nagunii ja natuke sädelust ka vee kaunistamiseks. Igasugust muud huvitavat leidub meie lasteaia õuelt küllalt.
Mõeldud, tehtud!

Kogu õue pealt otsiti kokku kõik ämbrid ja muud nõud. Oli neid juba enne, kuid nagu lasteaias ikka, kuskil oli veel midagi:)

Kastekannuga valades jäid kindad kuivaks ja tegutsemine võis jätkuda.

Kõik ootasid rahulikult rivis, et oma ämbrike vett täis panna ja et homme saab juba jääkristalle. Need kristallid kohe tõmbavad inimesi:)

Töökas Karmen.

Siin mitmed lapsed juba teisel ringil. Kui vaid vett veel jaguks. Ega siis veega ka väga uisa-päisa ei saa tegutseda.

Ja nüüd midagi huvitavat veelvaja lisada. Siis on läbi jää tore vaadata, mis seal sees kumab.

Ikka uuesti ja uuesti tuldi tooma midagi huvitavat oma katseämbrisse.

 Loodame, et pakast jätkub ja laste katsetus tuleb kaunis.

Jääb mulje, et viimasel ajal me tegeleme ainult kristallidega, sest eelmine nädal me kasvatasime jälle oma booraksikristalle. Eks see tegelikult nii on olnud ka, sest see tegevus on põnev ja läbi nende tegevuste saab ka palju muud huvitavat õppida.

Esimese asjana tuleb teha alus, kuhu peale kristall tekkiks.

Karvane traat sobib selleks ideaalselt.

Meil ei olnud seekord valget karvast traati, oli vaid kollane. kuid asja ajas ka see ära ja pealegi oli meil punane toiduvärv. Sobisid kokku küll. Alfred on rõõmus oma kauni südame üle. Nobedad ja osavad näpud.

Kollased südamekesed ja punane toiduvärv andis kokku orazi värvi kristalli.

Südamed tulid kui päris:)

Booraksile tuli valada kuuma vett peale ja hoida pliidi peal kuni keemiseni.

Mõningad ohtlikumad toimingud tuli teha õpetajal, kuid kõik ikka laste uudishimulike silme all:)

Osad kristallid on juba valmis ja ootavad meisterdamist, osad tuleb veelkord kuumautada, et kristall korralikult ikka tekkiks.

Täna käisid kallikarud Glehni lossi pargis. Meie Kenneth tuletas õpetajale meelde, et me ühiselt leppisime ju kokku, et käime iga kuu kusagil matkamas.  Viimane retk Järve metsa oli väga vahva. Detsember jäi nüüd küll vahele, kuid eks jõuludeks ettevalmistus võttis oma aja.
Nii tuligi õpetajal eelmise nädala lõpus väkkiirelt otsustada, et kuhu huvitavasse kohta me Kallikarudega võiksime minna. ja minna ikka nii, et lapsed saaksid ka liikuda. Nii tuligi pähe mõte minna Mustamäele. Kuigi liikumist oli palju, soovisid lapsed sinna uuesti tagasi minna. ehk siis järgmine kord peredega. Ka Kallikarud lähevad peagi Mustamäele tagasi, kuid siis juba Vanakale:)
 

Trävis arutles vahvasti, et ega ta kõtgust tegelikult ei karda, kuid sellel sillal tal on kerged külamvärinad peal ja hirm on veidi. Aga ei jätnud mainimata veel pisut hiljem, et tegelikult ta kõtgust ei karda:)

Arvake ise ära, kes on kivikuningas!

Madinat kivi pärast oli palju, kuid kõik lõppes siiski õnnelikult.

Õpetajad veidike kahtlesid, kuid lapsed olid valmis minema kas või otse mäest alla. Alla me saime ja mõned osavad isegi tegid väikese lõpujooksu. Ei tasu lapsi alahinnta.

Meie äge linnamatka seltskond.

Suusahüppemägi pani meie julgeid ja kõikvõimsaid Kallikarusid siiski pisut ahhetama:)

ja ikka jäi teele kive ja egas neist külmalt mööda ei mindud.

Pilt pidi tulema hõppe pealt, kuid telefon ei olnud kahjuks nii kiire, kui meie Kenneth.

Ja juba potsti maa peal.

Ja ongi aeg seal maal, et jõudsime kaua oodatud kujukeste juurde.

Ja oi seda möllu, mis siis koopa taolises ehituses lahti läks...

Edasise video kohta võiks küll öelda, et ei jagunud nii palju käsi ja sõnu, et meie Kallikarusid ohjes hoida. Õnneks jöime ikka ellu:) Egas see ronimine ei olnudki nii hull, kuid kogu kampa jälgida ja vaadata, et lapsed liiga hulljulgeks ei läheks, ei olegi nii lihtne. Tahme ju ikka õnnelikena ja tervetena koju tagasi jõuda.
Ja tegelikult võib olla kardame me ka ülearu. Kuid jah, ei saa unustada vanasõna, et parem karta, kui kahetseda. Ehk on lastel veel võimalus minna seda vahvat ehitist uudistama ja seekord ka kõik kõrgused ja sügavused läbi proovida. Hea algus sai tehtud:)

Sattusime otse krokodilli lõugade vahele:)

Veel ei olnud väsimuse märki.

Ikka ülesse krokodilli otsa ja teiselt küljelt hopsti maha.

Paistab siiski mõnus olemine.

Vahepeal krõbistasime juustuküpsiseid ja rüüpasime vett peale. Jõudu tuli kui mühinal. veel korraks krokodilli otsa ja siis peagi koduteele.

Kuigi õpetaja arvas, et see mehike on vanapagan, siis lapsed lugesid, et hoopis Kalevipoeg. Ja lugemisoskust meil juba jagub:)

Meie matk hakkas lõpule jõudma. Ees ootas veel kilomeetrine retk bussi peale. Seekord läksime tgasi ka läbi metsa, kuid edasi-tagasi jooksjaid enam vist loota polnud. Seeest oli kuulda rivis käies huvitavaid jututeemasid, mis algasid sellest, et jõuluvana oli kingitused segamini ajanud ja lõppes sellega, et peeti suveplaane ja arutleti selle üle, et kuidas lapsed sünnivad. Selline tõsine ja mõnus jutuvada saatis meid kogu metsa tee. Egas rohkemaks ju jõudu ka ei olnud. Hetkel, kui ma blogi teen, magab õnnist und kogu matkaseltskond:)

Ja ongi pühad käes ja juba esimesed kingitusedki. Õpetajad ja Kallikarude põngerjad tänavad lahket jõulutaati!
Kallikarud said rühma uueks mänguasjaks magnetmängu. Üks magnetmäng meil juba oli, kuid sai lisa uute ja huvitavate detailidega. Et siis pea tööle ja jälle leiutama ja leiutajaid meil juba jagub:)

Kallikarud on juba nii nutikad, et kui vahva asi valmis, kutsutakse õpetaja ja palutakse blogisse üks äge pilt teha.

Mõnikord on lapsed ikka väga leidlikud. Ka vähesest lumest osatakse rõõmu tunda ja ka vähesest lumest suudavad nad midagi toredat välja võluda.

Päris hästi ei ole mul eseme nimi meeles, kuid paistab igatahes uhke torni moodi. Eks asjaoslised ise teavad.

Lumest laev.

Siin jänkuke kahe kikkis kõrvaga ja ise ngin, et teisel pool oliväike ümmargune sabatups  ka:)

Väike minilumelinnak oli tõesti vahva. Erti vahva peaaegu lumeta mänguplatsil.

                                                   Ja siin meie rõõmsad tegijad:)

KALLIKARUD SOOVIVAD KÕIGILE KAUNEID JÕULE!

KAUNEID JÕULE KA SULLE, HANNA ELIISABET!!!! OLGU SUL SEAL BRÜSSELIS LAHKE JÕULUVANA JA JÕUA PEAGI MEIE SELTSI!!!!!!!!!!!!!!!!

KOHTUME UUEL AASTAL!

Üleelmine nädal käis meie lasteaias külas Mattias Turovski, meie suure loodussõbra ja võib öelda, et loodusentsüklopeedia teadmistega Aleksei Turovski poeg. Nende mõlema loodusarmastusest said osa ka Kallikarud. Seekordsed külalised olid lastele mitte hiirekesed, ega muud sellised vahvad karvased loomakesed,vaid hoopis tegelased putukate maailmast. Neist, keda enamik inimesi pelgab, hoiab eemale ja lemmikuks neid pidada ei tule mõttessegi:)
Kallikarud olid ilmselt see õige sihtgrupp. Natuke küll närveerimist oli, kuid päris otsest keeldumist ka ei olnud. Pildid ja videod räägivad aga kõige paremini enda eest.

Isegi õpetaja sai ritsika käe peale võtmisega hakkama.

Loomasõbrad teadvustamas oma armastust looduse vastu. Seda oli vahva kuulata.

Mõnikord on nii, et ussikesel on omad soovid ja ei rooma mitte sinna,kuhu meie, inimesed soovime,vaid valib oma teekonna.

Kallikarudel käis aga ühel päeval külas ka orav. Meie linnumaja meeldis talle väga. Teadagi miks:)
Õnneks jagub seal kõigile, sest lasteaias on linnukeste jaoks igal ajal toidupoolis ootamas.

Looduse rüppes on meie lapsed, mida sa hing veel tahad:)

Esikus on mõned brožüürid, milles räägitkse, mida üks loomasõber peaks meeles pidama ja ka need, kes loodusega veel nii sina peal ei ole. väärt lugemine igatahes.

Detsembrikuu on veel alles poole peal, kuid sünnipäevad meie rühmas selleks kuuks peetud. Seitsmeseks said meie Alyssia ja Joosep.
Juba laste pikkus ja tublidus viitab sellele, et meie väikestest rõõmupallidest on sirgumas koolilapsed.
Suured, suured õnnesoovid nii Alyssia, kui ka Joosepi perele!

Muffinid maitsesid imehead.

Sõpradega koos maitsevad omavalmistatud maiustused aga veelgi paremini.

 Millal siis veel nalja teha,kui mitte sünnipäeval.

Ja siis läks lahti kringli söömine. Suud olid hiljem samapruunid ja magusad, kui kringelgi:)

Arvan, et keegi ei oleks selle vastu, et sünnipäev oleks vähemalt iga kuu. Kui, siis võib olla emmed ja issid ja õpetaja:)