Üleelmine nädal käis meie lasteaias külas Mattias Turovski, meie suure loodussõbra ja võib öelda, et loodusentsüklopeedia teadmistega Aleksei Turovski poeg. Nende mõlema loodusarmastusest said osa ka Kallikarud. Seekordsed külalised olid lastele mitte hiirekesed, ega muud sellised vahvad karvased loomakesed,vaid hoopis tegelased putukate maailmast. Neist, keda enamik inimesi pelgab, hoiab eemale ja lemmikuks neid pidada ei tule mõttessegi:)
Kallikarud olid ilmselt see õige sihtgrupp. Natuke küll närveerimist oli, kuid päris otsest keeldumist ka ei olnud. Pildid ja videod räägivad aga kõige paremini enda eest.

Isegi õpetaja sai ritsika käe peale võtmisega hakkama.

Loomasõbrad teadvustamas oma armastust looduse vastu. Seda oli vahva kuulata.

Mõnikord on nii, et ussikesel on omad soovid ja ei rooma mitte sinna,kuhu meie, inimesed soovime,vaid valib oma teekonna.

Kallikarudel käis aga ühel päeval külas ka orav. Meie linnumaja meeldis talle väga. Teadagi miks:)
Õnneks jagub seal kõigile, sest lasteaias on linnukeste jaoks igal ajal toidupoolis ootamas.

Looduse rüppes on meie lapsed, mida sa hing veel tahad:)

Esikus on mõned brožüürid, milles räägitkse, mida üks loomasõber peaks meeles pidama ja ka need, kes loodusega veel nii sina peal ei ole. väärt lugemine igatahes.