Enne kui blogi suvepuhkusele läheb, on tarvis vanad võlad ära tasuda.
Mai lõpus käisid Kallikarud koos Lepatriinude- ja Pääsukeste rühma lastega matkamas Altjal. Oli kaunis retk mereääses metsas ja sai isegi näpuotsaga merevett katsuda. Seekord ju kevad nii hiline. Vesi tõmbas lapsi vääramatu jõuga, nagu Sipsikuid:) Seekord oli ilm aga meie poolt ja merekaldal lesides ei olnud kohe mingit soovi linna tagasi sõita.

Matk algas ühe metslooma või taime nimetamisega metsast. Nii saidki lapsed uued vahvad perekonnanimed nagu Trävis  Hunt või näiteks Marie Vaharist sai Marie Mänd.
Siin lapsed jänesekapsast maitsmas.

Lapsed said panna proovile oma kannatlikkuse ja silmanägemise. Neil tuli üles leida ussikesed. Loodusõpetaja oli kaitsevärvi lõngajupid peitnud puudele ja põõsastele.

Kitsuke rada viib metsas aina edasi, kuid teadmisi, mida seal kokku korjata, on oi kui palju.

Looduskauneid kohti oli nii palju, et igal sammul oleks olnud põhjust seisatada ja imetleda.

Vahva suur kivi tuli meie matka teel vastu. Siin sai igaüks ennast pisikese putukana tunda. Üheskoos aga said lapsed peaaegu kivi ümbert kinni võetud.

Peagi jõudsid lapsed mereäärde. seal sai lõpuks oma moonakott lahti löödud, sai puhata ja hullata ja meisterdadagi. Matk oligi peagi läbi saamas.

Kui teraselt vaadata, siis võib märgata lepatriinut. liivast lepatriinut.

Pinokklitki sai kasutada. Nii nägid lapsed kauneid luiki ja kormorane.

Siin kivikuningas.

Kaunid mälestused kaasa ja tagasi oma armsasse lasteaeda. Ees ootab pooleteise tunnine bussisõit. On aega mõtteid mõlgutada.