Jänkumamma näitas esimest korda oma pojakesi. On ni halle kui valgeid ja tõenäoliselt kuus poega.
Siiski, praegu on veel vara neid uudistama minna.

Kallikarud aga käisid esmaspäeval oma armsas metsas matkamas. Seekord aga oli metsa kogunenud kõik lasteaia aiarühmad. Vanemad lapsed tegid pikema raja, nooremad lühema. Metsas saadi kokku ja mängiti lõbusaid mänge, kus sai palju joosta ja muidu ringi karata. Kuna on tervise nädal, siis oli meie moonakotiski tervislikud toiduained.

Esimesed lõbusad ülesanded algasid juba esimesel mäel. Miks minna joostes, kui saab ka veeretades edasi minna, liiati veel mäest.



Edasi on võimalik liikuda ka ussina.

Iga laps pidi leidma kõige armsamapuuja teda kallistama. Olin selline mäng, et kui sa kallistad mingit puud, siis elab ta mängult 300 aastaseks.

Enne mängimist me tegime ka tervitushüüde ja iga uue mängu jaoks kogunesid lapsed jälle kõik kokku. Mets kihas kui sipelgapesa.

Kuna mets kihas lastest, siis oli põnev uurida, et kui palju neid kokku siis ikkagi metsas on? Võimatu oli neid lugeda, kõik siblisid ringi. Tegime siis pikad read. poiste rea ja tüdrukute rea. Vähemalt niimoodi saime kiiresti mõõta. Poisse oli tublisti rohkem. Seda oli metsas oleva kära tõttu ka arvata:)

     

Sai mängitud ja mängu käigus ka palju liigutud. Terves kehas terve vaim. Aga vaim tahab ka natuke toitmist. Meil oli kaasas rukkileib vähese soolaga ja porgandid. 

Ja oligi aeg lasteaeda tagasi minna. kõik olid rõõmsad ja eriti väsinuid ka ei olnud. Lõuna möödus siiski uhkes vaikuses:) Vaat, mis üks matk teeb.