Suur suvitamine sai läbi ja täna algasid meil ka õppetegevused.  Üllataval kombel ei olnudki liiga suurt saginat, oli vaid suur rääkimise vajadus. Kommentaare jagus nii palju, et oli tegu järjekorraga ja kõikide soovide rahuldaisega. Oluline sai aga siiski tehtud ja see on peamine.
Mäng ja õppimine käsikäes, nii ei tundugi see õppimise asi nii hirmus.
Esmalt tuletasime meelde, kui tähtis on tervitamine ja seda, et tegelikult ei ole see ju üldse raske.

Esimene katse ei läinud just päris nii nagu mõeldud. Teine katse läks palju paremini.

Vahva pallimäng oli ka omajagu ununenud. Sai kõvasti nalja ja lõpuks jõudsime ikka võitjani ka. Õnneks saavad lapsed selle mängu puhul aru, et tegu on kõigest mänguga ja tähtis ei olegi alati võit.

Mängu ja nime ütlemise vahele uurisime raamatust "Kuidas peab käituma?" kuidas vahest käitumise asjaloodega on ja kuidas peaks olema.

Selgus, et teretamine ei maksa tegelikult mitte midagi, kuid ometi on seda raske mõnikord teha. Nii nagu seda teevad Kallikarud, ei ole see üldse raske.

Tegime väikest alust oma nimepildi ära tundmiseks ja kaugel seegi siis on, kui nime kirjutama hakatakse.

Vabandan juba ette ära, kui videod ei tööta. Väga kahju on mul endala ka, sest hulga head materjali läks võib olla laduma. Loodame, et teinekord läheb paremini.


Aga nüüd midagi lõbusamat. Meie Karmen sai ka augustis neljaseks. Palju, palju õnne Karmenile ja tema perele!

Jälle aasta vanem ja julgem ja särtsakam.

Nagu väike punamütsike korvikesega maiust jagamas.