Kallikarud ja nede sõbrad Muumide ja Lepatriinude rühmast, käisid matkal Kakumäe rannas. Bussionu küsis, et miks just Kakumäe rand ja mitte Pirita või Stroomi või mõni kaugem kantki. Meie valisime Kakumäe ranna just tema ilu ja rahulikkuse poolest. Rand oli peaaegu meie päralt, linnukesed lendasid üle meie lõuna poole, päike paistis ja taamal ujusid merel luiged ning kaugemal vahvad suured laevad. Ja toredaid kive oli lugematul arvul.  Mida veel tahta!

Enne sõitu tuli kinnitada turvarihm. Kõik olgu ikka täpselt nii nagu peab.

 Rannas leidus igasuguseid huvitavaid asju. Kusagil kõrkjais vedeles vana plätu, oli palju sulgi ja nööri ja paberit. Aga kõige ilusam oli hoopis üksik päevalilleke. huvitav, kuidas ta küll sinna sattus?

Käimas on kivitorni ehitamine. Koos ei olegi see kõige kergem, sest kõik soovivad juurde ja juurde lisada, kuid ei arvestata kivide määtusid. Lõpuks tuli aga päris tore tornike.

Kes aga suuremast rüselusest eemale mõtles jääda, sai ka oma tornikesega hakkama.

Tornike sai armas ja pisike. just nagu Kaspar isegi.

Kuigi sai mängitud ja joostud ja kivikesi merde visatud, ei saadud üle ega ümber sellest, et millal matkatoitu süüa saab. Õnneks jõudis ka see aeg kätte:)

Kivikene, kata end!

Toidu nosijaid jagus nii kivikestele, kui ka muruplatsile.

No näete kui rahulolev.

Mmm, porgand pihta ei paisuta:)

Küll oli tore kotti piiluda ja sealt välja kangutada need toidupalakesed, mida koos emme või issiga ilmselt varem valmis pandud.

Väga popp on matkal juua kõrremahla.

Värske õhk teeb oma töö ...

Koos söödi kõige suuremate sõpradega, koos lasteaia kaaslastega. Külg külje kõrval mõnusasti koos.

Selleks korraks matkatee tallatud, aeg hakata koju sõitma .

Täna oli ilmataat meie poolt. Täname teda ja ehk on ta sama lahke järgmine kordki.