Eile õhtul ootas meie lasteaia ukse ees lapsi tore üllatus. Julge pardipere planeerib ilmselt perelisa ja on otsustanud oma tibud tuua just meie lasteaeda.

Kevad on täies ilus ja lillemeri muru sees rõõmustab ka meie Kallikarusid.

Juba on nii soe, et võib julgelt  murul jalga puhata.

Kuigi kevad meelitab õue, ei jäta me tegemata ka tubaseid toimetusi. Igal päeval saab üks või kaks last proovida lapse arengut jälgivat testi teha. Lapsed muidugi ei tea testist kui sellisest midagi. Nemad uurivad koos õpetajaga, mis on pildil, ajavad rahulikult juttu ja siis mängivad oma mängu pildiga.

Pilt on alles algusjärgus. Mõtteid on palju, küllap jõuab Katariina need ka teostada.

Ruumi pildil veel oleks, kuid nüüd on vqlmis.

Oli tegus pildivalmimise protsess. Esemeid lisati ja võeti ära. Oli põnev jälgida, et mis siis lõpuks välja tuleb. Välja tuli igati ahva pilt  ja Maria on ise ka rahul.

Nii see tutvus tähtedega algab. A-d  tundis pea iga laps, oma nimetähte tundsid ka mitmed lapsed. Nüüdseks on tundjaid palju rohkem ja nimetajaid samuti.

Üheskoos on toredam. Värvimise töö nõuab kannatust ja järjepidevust. Lapsed tegid oma tööd siiski näilise pingutuseta ja ikka suure hoole ja armastusega. Ikkagi päris oma täht.

Tore algus on tehtud, harjutamine teeb meistriks.

Kes saab hakkama ühe kriidiga, kes vajab laiemat värvivalikut.

Meie uus luuletus on "Meie kiisul kriimud silmad".

Meie kiisul kriimud silmad, istus metsas kännu otsas.
Piip oli suus ja kepp oli käes, kutsus lapsi lugema.
Kes see  luges, aru sai, sellele ta tegi pai.
Kes ei mõistnud lugeda, see sai tukast sugeda.

Õnneks ei saa  lasteaias keegi  tukast sugeda, kui tähti ei tunne või lugeda ei oska. Lapsed teavd, et kiisu kool töötas väga ammu aega tagasi ja siis võis sellist lugu juhtuda küll. Muidu on luuletus vahva, pealegi on see ju pärit vanavanemate varasalvest  ja lastel on see suuresti juba selge ka.