Natukene nalja ka:)
Mõlemad lood juhtusid siis, kui õunapuud meie rühma väljakul veel lõikamata olid ja pikad oksad ulatusid pea maani. Pimeduse varjus juhtub igasuguseid asju.
 
Õpetaja märkas ühel päeval, et poisid toimetavad midagi õunapuude varjus. Seal oli kilkamist ja sahistamist. Ja eks  õpetaja on ju ka omamoodi uudishimulik ja hakkas kohe uurima, et mis ja kus ja mis seal põõsa varjus õieti toimub. Mine tea, äkki ongi mingi salaplaan välja mõeldud.
Poisid aga itistasid ja vastasid okste tagant, et nemad teevad lollusi. Ei mingit salgamist ega keerutamist. Ja õpetaja jäi ka rahule. Tegelikult ei tehtud seal ka mingeid lollusi, väike naljatamine käib ikka asja juurde.

...

Väike Katariina  jalutab õunapuude all, kui korraga potsatab õun maha puu otsast. Seda, kust õun potsatas, ei märganud jällegi Katariina. Küll märkas ta aga enda selja taga poisse ja kust mujalt võiski see õun Katariina meelest tulla. Selge, et poisid loopisid.
Katariina hakkas kohe poistega pragama, et kessi viskas, ah. Ahhisid tuli seejärgi õige mitu. Ikka ah ja ah ja ah ja ah. Poisid hakkasid naerma, neile tundus see pragamine naljakas ja pealegi nemad ju seda õuna ei loopinud tõesti. Katariina hakkas poiste poole liikuma ja poisid muidugi eest plehku. Katariina jäi enesele kindlaks ja seejärel tuli neid kassamisssisid samapalju kui ahhe. Kogu lugu lõppes siiski rahulikult. Poisid olid rõõmsad ja Katariina meelest ka õiglus sai jalule seatud, vähemalt sai pragada mehemoodi.