Harjumise päevad on juba möödas ja seda täie õigusega. Juba oskab väike Kallikaru ise käsi pesema minna, potil käiminegi ei tekita vastumeelsust, teatakse, et hakatakse kõik koos sööma ja juba oleme külastanud ka muusikaõpetajat Anu. Päris mitmed asjad on juba selged ja pea see päris õppiminegi pihta ei hakka. Väikesed Kallikarud ei peagi aga sellest "päris õppetööst" midagi aru saama, sest kõik käib meil ikka mänguga käsikäes.

Meie tädi Malle opas on mõnus olla. Temal on õnneks meie jaoks alati aega.

Olen juba teis tpäeva täieõiguslik Kallikaru. Paistab et mulle hakkab see siiski meeldima:)

Üks rõõmus töö see õunasiili valmistamine. Teen kodus järele!

Paar abikäsi kulub alati marjaks ära.

Meie esimene liikumistegevus saalis. Liigun nii kiiresti, eks katsu pildile saada:)

Matt on üks mõnus asi, lõpuks ometi sai seal peal täiesti vabalt joosta.

Noh, teen nüüd ruttu pilt ära, vaja edasi tegutseda!

Olen siin mõnusasti peidus, ei tea, kas tahangi siit välja enam tulla.

Näete, saan juba püksid ise jalga!

Mina rohkem enam ei jõua igatahes!

Jälle on kohal meie hea haldjas. Kus viga näed laita, seal tule ja aita!

Trevor valis oma lemmikuks porgandi.

Annale mekkis jällegi õunake kõige rohkem.

Kenneti ja Robini lemmikud kadusid nii ruttu põske, et tuli mitu pildistamise katset suisa teha. Kui klõps käis, oli pihk jälle tühi:)

Joosepi lemmik oli kurk, Robin veel mõtleb, mida valida.

Meie armastame täiesti erinevaid asju, sõbrad oleme sellegipoolest.

Porgand - vat see on meeste toit!