Kallikarud ja Lepatriinud käis koos Pääsküla rabas matkal. Ilm oli ilus ja lastel matkamiseks kõik meeled valla. Ei nurisetud jala käimise üle ega väikese tuule üle, mis vahetevahel põski näpistas. Ainus mure oli "tühi kõht":)
Kohe, kui lapsed bussist maha said, tekkis mure, millal saab ometigi süüa. Eks me mäletame kui mitte lasteaiai ajast siis vähemalt kooli ajas, et väljas käimistel oli ikka kõige tähtsam söömine. Eks sai söödudki ja tõepoolest, värske õhk tegi imet. Tõsised kahekordsed võileivad läksid kui lupsti lapse kõhtu.
Rõõmus meel aitab ka matkateel.
Kokku käidi pea kolm kilomeetrit, tõsine arv väikeste seiklejate puhul.
Et hommikune puder veidi rohkem alla vajuks ja ruumi teeks võileibadele ja muudele maiustustele, tuli teha enne väike rabajooks.
Tühja kõhu nimel siis seekord:)
Kõik jõudid sihtkohta õnnelikult kohale! Maiustamine võib alata!
Ja tõesti, ei olnud meil uhket lauda ega ega söögisaali. Piisas toekast matkakotist, tavalisest laudteest ja lapse suurest isust. Sinna lisandub veel maha käidud tee ja värske õhk, kuid egas laps pea ka kõike teadma.
Ei ole aega poseeridagi, isu on kõik enda alla matnud.
Juustupulgad võiks paigutatada küll pikniku toitude esikümnesse. Väike Robi teab seda niigi:)
Pardisöötmine jäi paraku ära ja tegelikult on see partitele väga hea. Küllaps nad on usinad ja saavad enda kõhu täitmisega ise hakkama. Meil oli küll kapsas kaasas partide jaoks, kuid paraku buss ootas meid sama usinalt.
Viimane pilk pardikestele, aeg teele asuda.
Veel väikesed lehvitused ja jälle jalg jala ette matkama.
Matkarada venis lõpuks õige pikaks. esimestel oli aega peitustki mängida.
Varsti ongi kõik kohal.
Piknik jätkus õhtul rühmas edasi.
Oli tore ja armas vaadata, kuidas lapsed sõbralikult oma pikniku "jääke" jagasid. Ei olnud kadeduse jälgegi, koos nositi vaikselt ja rahulolevalt.
Loodame, et Kallikarude perel jätkub indu ka nädalavahetusel väikest metsatuurid teha, sest matk Tädule ju alles veel ees. Vaja harjutada ja jõudu koguda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar