Uus nädal algas muinasjutuga "Kolm karu". Selles muinasjutus ei mänginud karukesed Katiga pille ega laulnud laule.

Õnneks on urisevad muinasjutukarud ainult mängult. Nendega on tore toimetada ja üle loendama julges tulla iga laps.

Mõnikord juhtus nii, et karukesi sai rohkem kui kolm. Nii tore oli kogu oma loendamisoskust demonstreerida.

Kuulan ja vaatan ja kätega tegutsen. Nii saab kõik palju selgemaks.

Väike Robi uurib ja imestab. Teiste tegevust uurides saab samuti targaks.

Pean meeles, et liimi tuleb panna ikka aluse peal.

Kuidas neid nüüd panna tuligi? Karuisal vist jalad püsti küll ei olnud?

Saan iga päevaga aina tublimaks, varsti on liimimine käkitegu.

Veel üks mõmmik ja töö ongi valmis!

Eelmise nädala meekommiralli jätkub. Iga päev saab Kallikaru mett süüa ja oma tervist kosutada.

Päike paitab meesõpru.

Kas just mee söömine on selleks põhjuseks aga sellel nädalal on lapsed tõesti täiesti nohuvabad:) Küllap sellel meel on võlujõud sees ja õnneks Kallikarud armastavad mett väga.

 

Teisipäeval ootas meid õues üllatus. Üllatus oli väga suur ja punane. Ei, see ei olnud hiigelmaasikas, see oli hoopis tuletõrjeauto. Oli põnev ja natukene hirmus nagu ka ja missugune võimas hääl sellel autol oli. Toredad ja sõbralikud tuletõrjujad olid samuti.

Suured lapsed olid eriti targad ja teadsid kõike ja julgesid küsida kõike. Nendel oli koolitus "Tulest targem", eks ikka sellepärast. varsti oleme meie ka nii julged ja targad.

Pildile oli Kallikarusid otsevaates raske saada, ikka keeras peake sinna auto poole.

Võimas auto ja võimas hääl.

Külmapoiss tegi oma vigureid. Külmetas lombid ja lehed krõbisema. autojuhid pidid autosid soojendama ja aknaklaase puhastama, lapsed aga ei nurise selle kõige üle sugugi. Krõbisevad lehed  lausa kutsuvad hullama. Tore, et seda fantastilist sügist meile ikka jätkub!

Mõnikord me mängime kosmosesse minemise mängu õues. See käib nii, et tuleb kinnitada traksid, vaadata üle toiduvarud ja lend algabki. Õpetaja loeb koos lastega stardini kuluvad sekundid ja varsti ollakse kuu peal nagu nipsti. Tavaliselt tuuakse maale suveniiriks kuutolmu, mis kahjuks tuulega kohe ära kaob:)

Kelle pea ja kelle jalad, mitte ei saa aru.

Möllamine võttis vahepeal sellised tuurid ülesse, et mõni leht oli suisa otsapidi suus.

Huvitav, möllamisest ei väsi keegi.

Mõnus!